desăguță
/de.sə'gu.ʦə/Etimologie
Din desag + sufixul -uță.
Definiții
- diminutiv al lui desagă; desăgel, desăgior.
Declinare
| Caz | Singular | Plural |
|---|---|---|
| nominativ-acuzativ | desăguță | desăguțe |
| genitiv-dativ | desăguței | desăguțelor |
| vocativ | desăguță | desăguțelor |
| articulat | desăguța | desăguțele |